Kõige subjektiivsem ja ebapädevam brasiilia muusika ülevaade internetis! Kuna muusikat on võimatu kirjeldada
vaid faktide abil (ja vist ka sõnade abil... tsekka seda mõttetera), olen teadlikult lubanud end oma emotsioonidel ja eelarvamustel mõjutada. Kuid sellevõrra
rohkem annab kogu järgnev aimu sellest, mida üks tavaline inimene sellest muusikast leida võib. Kõiki Brasiilia
muusikaloo tähtsamaid tegelasi siia ei pannud, sest kõiki ma väga hästi ei tunne ning kõigist ei hooli ka; siin on
kirjas need, kes mulle millagagi kõrva on jäänud või meeldima hakanud. Ka faktivigu
võib siin-seal leiduda, sest ma ei kirjutanud mitte kooliõpikut vaid rea mõtteid ja tähelepanekuid. Loodan,
palja bio- ja diskograafia asemel pakkuda inimlikku arvamust ning mitte kujundada lugeja maitset, vaid
ärgitada teda uurima edasi ning valima endale oma lemmikud.
TOM JOBIM
oli bossa nova isa. Leiutas selle stiili ise 1950-ndatel koos oma sõbra Joćo Gilbertoga.
Jobim jättis viiekümnendate alguses pooleli ülikooli, kus ta oma isa soovil arhitektuuri õppis, ning asus leiba
teenima õhtuti Rio de Janeiro baarides klaveri mängimisega. Üsna varsti sai ta tööd ühes kohalikus
plaadifirmas, kus ta teiste heliloojate lindistatud lugusid kuulmise järgi nooti kirjutas. Seal kohtas Jobim oma
tulevast kauaaegset sõpra Joćo Gilbertot, kellega koos ta 1958. aastal looga "Chega de Saudade" bossa nova
stiilile aluse pani. Kahe sõbra imelise koostöö tulemus oli plaaditäite kaupa bossa nova hitte, mis üksteise järel
kogu Brasiilia ning siis kogu maailma vallutasid. Nende hulgast on Eesti kuulajale kõige tuttavam ehk üks
maailmas enim mängitud Brasiilia lugusid "Garota de Ipanema" (1963), mida meie tunneme pealkirja "Tüdruk
Ipanemalt" all.
Igaks juhuks hoiatan, et kuigi Jobim on kuulus eelkõige just bossa nova tõttu, ei olnud see kaugeltki ainuke stiil,
mida ta viljeles. Lisaks bossale kirjutas Jobim ka teistes stiilides laule, jazzi, filmimuusikat, sümfoonilist
muusikat (oma suurimateks eeskujudeks nimetas mees ise Brasiilia 20.saj alguse heliloojat Villa-Lobost ning
ning Prantsuse suurkuju Debussy'd). Jobimi eripäraks ongi see, et hoolimata stiilist segas ta oma muusikasse
alati ka tüüpilisi Brasiilia elemente, mida ta kogu oma elu uuris.
Kuula kindlasti albumeid "Antonio Brasileiro" ja "The Man from Ipanema"
JOĆO GILBERTO
Kui Jobim oli bossa nova isa, siis Gilberto on kindlasti bossa kuningas. Jobim'i jaoks oli bossa lihtsalt üks
paljudest stiilidest, mida ta viljeles, Gilberto jaoks aga kogu maailm.
Kui Gilberto 1958. aastal koos Jobimiga esimese bossa nova loo, "Chega de Saudade", välja lasi, oli see
Brasiilia muusikas uue ajastu algus. Gilbertol oli oma aja kohta ülimalt omapärane esitusstiil, mille kohta on
öelnud jazzihiiglane Miles Davis nii: "Tema laulmine kõlab nagu loeks keegi hommikust ajalehte." Ning tõsi ta on - intiimselt
sosistav Gilberto erines radikaalselt tolleaegsetest klassikalise kooliga "poplauljatest", kes olid kuulsad oma
hääletugevuse- ja ulatuse poolest. Lisaks laulmisele tõi Gilbertole kuulsust ka tema virtuooslik kitarrimänguoskus.
Tema tugevalt sünkopeeritud rütmid olid midagi, mida tolleaegsed kitarristid veel jäljendada ei suutnud ning
mida tänapäeval kõik noored Brasiilia kitarristid hoolega harjutavad.
Joćo Gilberto alustas oma karjääri üksikesinejana, saates enamasti ise oma laule vaid kitarril. 1964.aastal läks
Gilberto Ameerika Ühendriikidesse, et lindistada plaat sealse jazzartisti Stan Getziga. Tulemuseks oli üle miljoni
koopia müünud plaat "Getz/Gilberto", mille edu üks saladusi oli läbi aegade kõige mängituim bossahitt
"Garota de Ipanema" ("Tüdruk Ipanemalt"). See album sai mitu Grammy auhinda, muuhulgas ka Aasta Albumi
auhinna.
Keda huvitab bossa nova kõige algupärasem kõla, see peaks kindlasti tuvuma justnimelt Gilberto loominguga.
ASTRUD GILBERTO
Astrud Gilbertol polnud kuulu järgi pea mitte mingisugust laulmiskogemust enne seda, kui tema abikaasa, Joćo
Gilberto, ta 1964.aastal Ameerika Ühendriikidesse lindistustele kaasa võttis. Seal anti Astrudile võimalus laulda
üks salm laulus "The Girl from Ipanema", kuigi plaadiümbrisel teda selle eest ära ei mainitud. Astrudiga seoses
käib muusikamaailmas ringi muide järgmine naljakas jutt: Kui Joćo ja Astrud Ameerikas laulu "The Girl from
Ipanema" lindistasid, ei osanud Astrud inglise keelt veel eriti hästi. Laulus tõlkes oli ette nähtud rida "she looks
straight ahead not at him", kuid kogemata läks Astrudil see käänamine (või pööramine...mis ta nüüd oligi...)
meelest ning ta laulis:"she looks straight ahead not at he". Ma ei tea küll, kui palju on selles loos tõtt, kuid
originaallindistusel on tõesti olemas selline viga. ;-)
Astrud Gilbertot ei hinnata küll kui erilist talenti, kuid tema oli see, kes bossa nova Põhja-Ameerikas
populaarseks tegi. Peale seda, kui tema abielu Joćo Gilbertoga lõppes, jäi Astrud Ameerikasse ning arendas
soolokarjääri eksootilise bossa- ning jazzilauljana.
Praeguseks pole tema kunagisest kuulsusest just palju järgi, kuid tema omamoodi naiivne ning tüdrukulik
laulustiil on teinekord üsna kena kuulata. Lisaks esimestele bossa nova hittidele, koosneb Astrudi repertuaar
põhiliselt kergematest jazzpaladest. ;-)
VINICIUS DE MORAES
Ametilt diplomaat, tegelikkuses aga üks Brasiilia muusika suuremaid nimesid. Vinicius de Moraes tegi endale
nime eelkõige poeedina, kes kirjutas muuhulgas kaua aega sõnu ka Tom Jobimi muusikale. Viniciuse sulest on
pärit ka "Garota de Ipanema" ja "Chega de Saudade" sõnad. Kuuekümnendate alguses pani Vinicius aluse ka
oma muusikukarjäärile tehes koostööd paljude erinevate muusikutega. Paljud tema loodud laulud on jõudnud
isegi sellise mastaabiga staaride repertuaari nagu Elis Regina, Nara Lećo ja Chico Buarque.
Seitsmekümnendatel ühines Vinicius de Moraes kitarristi Toquinhoga ning nende koostööst sündis terve hulk
huvitavat ja kvaliteetset muusikat üsna paljudes erinevates stiilides. Kui keegi võimaluse saab, siis väga vahva
stiilinäide on humoorikas laul "A Tonga da Mironga do Kabuletź". Muidugi ei ütle see üks lugu Viniciuse
muusika kohta mitte midagi, sest tema repertuaar on tõeliselt lai.
TOQUINHO
Oli Vinicius de Moraesi kauaaegne partner ning kirjutas koos sõbraga üle 120 laulu, millest paljud on Brasiilia
muusikasse siiani püsima jäänud. Kuigi Toquinho üksi kunagi eriti kuulsaks ei saanud, tegi ta koostööd nii
paljude Brasiilia tolle aja kõvemate muusikutega, et teda päris mainimata jätta ei saa. Tema populaarseim
koostöö oli plaat "Tom, Vinicius, Toquinho e Miścha", mis, nagu Toquihno puhul normaalne, polnud mitte mehe
sooloplaat vaid koostöö Tom Jobimi, Miścha, ja Viniciusega. Aga…ei maksa ke meest alahinnata, sest tema
lugusid lindistavad ikka ja jälle kuni tänaseni Brasiilia parimad muusikud.
QUARTETO JOBIM-MORELENBAUM
Sai alguse 1995.aastal New Yorgis Tom Jobimile pühendatud kontserdil. Kvartett taastab kuuekümnendate
bossa nova kuldajastu ning esitavab eranditult Tom Jobimi loomingut. Nelikusse kuuluvad lisaks Jacques
Morelenbaumi tšellole veel tom Jobimi poja, Paulo Jobimi akustiline kitarr, pojapoja, Daniel Jobimi klaver ning
Paula Morelenbaumi imeline lauluhääl. Kõik neli on väga andekad ning nende ülikvaliteetsed versioonid
vanadest bossa hittidest on tõeliselt ilusad kuulata. :-D Muide, see punt on käinud esinemas ka Tallinnas
(oh seda ime!) Jazzkaarel; see oli vist 97-ndal aastal.
Aga kaasaegsetest bossa nova esitajatest on see punt kindlalt parim!!!
JACQUES MORELENBAUM
on ülalkirjeldatud kvartetis tšellomängija. Tema karjäär algas juba kuuekümnendatel, kui ta kogus kuulsust
klassikalise muusika maailmas ning esines Leonard Bernsteiniga koos maailmakuulsal Tanglewoodi festivalil
USA's. Morelenbaumi esimene proffessionaalne kogemus klassikalisest muusikast väljaspool oli
eksperimantaalamblis A Barca do Sol. Mängis seal otse loomulikult tšellot, mida muud. 1991.aastal saatis
Brasiilia muusikagiganti Caetano Velosot tema Circuladō tuuril ning jätkas Veloso produtsendi, arranžeerija
ning teda saatva muusikuna. Nende kahe viimane saavutus oli aastal 2000 ilmunud topeltalbum "Noites do
Norte ao Vivo" ning maailmaturnee. Hetkel ongi Morelenbaum veel turneel ning jätkab tegevust ka
Jobim-Morelenbaum kvartetis.
Lisaks kõigele eelnevale on Morelenbaum endale nime teinud ka filmimuusika vallas. Tema kirjutas muusika
paljude teiste seas näiteks sellistele filmidele nagu Central do Brasil (Central Station - kandideeris parima
võõrfilmi Oscarile, 1999) ja Orfeu do Carnaval (sai parima võõrfilmi Oscari päriselt ka, aga ei mäleta millal).
On teinud koostööd väga paljude muusikutega, muuhulgas sellistega nagu Sting, Ryuichi Sakamoto, Caetano
Veloso, Cesįria Évora, Marisa Monte, Carlinhos Brown, Daniela Mercury, Gabriel o Pensador, Gal Costa.
Kuigi üldjuhul võib teda kuulda saatva muusikuna, on tema kuulsus ja tähtsus võrreldav Brasiilia suurimate
sooloartistide omaga.
Tšekka ka seda saiti: ...artikkel "Jacques Morelenbaum and his
1000 faces" JA ...Jacques Morelenbaum ja tema abikaasa Paula (fantastiline lauljanna) lindistasid hiljuti uue albumi (CASA) Ryuichi Sakamotoga. Tsekka seda albumit siin! Meeletult ilus.
CAETANO VELOSO
Kui keegi paneks kokku Brasiilia 20.sajandi tähtsaimate muusikute edetabeli, siis Caetano Veloso oleks
kindlasti esiviisikus. Nojah, tegelikult on selline tabel juba tehtudki (kes teab kui objektiivne, aga…) ning
Caetano oli tõesti esimese viie seas. See mees on olnud üks Brasiillaste suurimaid lemmikuid alates
kuuekümnendate algusest ning ta on jätkuvalt populaarne tõesti kõigis vanusegruppides. Veloso karjäär on
olnud ülimalt mitmekesine ning tema elulugu meenutab kohati seiklusjuttu.
Velosost sai suur tegija juba üsna noorelt, kui ta koos Gilberto Gili, Gal Costa ja oma õe Maria Bethāniaga
televisioonist populaarset muusikasaadet juhtis. 1967.aastal alustasid Veloso ja Gilberto Gil uut
eksperimentaalset muusikastiili nimega Tropicalia, mille eesmärk oli tuua Brasiilia üsna rahvuslike kõlaga
muusikasse läänelikke elemente (näiteks elektrikitarre). Kuna nende muusika sisaldas ka tugevat
protestisõnumit sõjalise diktatuuri vastu, lõppes kahe mehe tegevus selles vallas 1969.aastal, kui valitsus nad
esiteks vangi pani ning siis maalt välja saatis. Mõni aasta hiljem mehed naasesid ning kumbki jätkas oma
karjääri eraldi.
Ebatavliste muusikaliste lahendustega on Veloso tuntust kogunud hiljemgi. Lisaks eksperimantaalsele
Tropicalia stiilile on mees oma publikut üllatanud (teinekord vihastanudki) selliste pärlitega nagu laul "Ele me
deu um beijo na boca" (He kissed me on the lips) või hiphoplaulukatked bossa nova kontserdil. Samuti võib vaid
suvalisi Veloso lugusid kuulates saada väga vale mulje loomingust, sest lisaks tavapärastele Tropicalia ja MPB
stiilidele mahuvad mehe repertuaari veel jazz, rokk, räpp, bossa, samba, tango, funk, mis iganes... Veloso
viimane suurem tegu on plaat "Noites do Norte", milles mees paneb kuulaja tähelepanu keskpunkti Jacques
Morelenbaumi tšello ning Brasiilia traditsionaalsed löökpillid (tema kaheksaliikmelises saatebändis oli selle
albumi tuuri ajal viis!!! trummarit).
Caetano on vaieldamatult muusikaline geenius, kelle muusikat (erinevalt enamikest popmuusikutest) võib üsna
tihti nimetada kunstiks.
Soovitan kuulata… Tropicalia-huvilistele album "Tropicalia 2"; kõigile teistele - mida iganes, peaasi, et palju!
(eelistatavalt erinevatelt albumitelt) :-)
GILBERTO GIL
Multiinstrumentalist, laulja/helilooja, Guilberto Gil, on enam tuntud küll kitarri mängiva muusikuna (nagu enamik
muusikuid, keda ma tean…), kuid saab vabalt hakkama ka trompeti, akordioni ning trummikomplektiga. Kuigi
mees ise on pärit kuuekümnendate lõpu Tropicalia-ajastust, püsivad tema laulud Brasiilia edetabelite tippudes
ka praegu.
Gil sai laiemalt tuntuks protestilaule laudes ning pani 1967-69 koos Caetano Velosoga aluse Tropicalia
muusikastiilile, mis avas Brasiilia rahvamuusika uutele (loe: välismaistele) mõjudele. Gil'i kaubamärk ongi
bossast, sambast, rockist, reggaest ning millest iganes kokku keedetud fusion-stiil. Kuna see segu tollasele
armeevõimule hästi peale ei läinud, pandi mees mõneks ajaks koduaresti ning saadeti siis koos Velosoga
eksiili elama. Kolme Inglismaal veedetud aasta jooksul mängil Gilberto muuhulgas muide ka selliste puntidega
nagu Pink Floyd, Yes, Rod Stewart'i bänd. Mõni aeg hiljem käis stuudios ka koos Bob Marley ja The Wailers'iga
ning ilmutas selle tulemusena albumi "Raca Humana" (1984).
Gilberto Gil on kogu aeg teinud veidi poliitilise kõlaga muusikat ning üheksakümnendate alguses läks lausa nii
kaugele, et lasi end valida Salvadori sadamalinna linnavalitsusse.
Gil'i Tropicalia-ajast soovitan kuulata juba ülalnimetatud albumit "Tropicalia 2". Rohkemat kuulamist võib veel
leida albumitelt Refazenda (1975), Gilberto A Bahia (1985), Parabolic (1992) ning mida iganes veel leiate.
Muide, Bob Marleyst rääkides… Gilberto Gil hakkab jälle reggae-usku ümber pöörama ning minu teada
lindistab juba mõnda aega Jamaical oma uut reggae-albumit.
GAL COSTA
Tema karjäär on kestnud juba üle 30 aasta, kuid tema senini kestvast populaarsusest annab tunnistust ühe mu
tuttava brasiillanna jutt sellest, kuidas Gal Costa ta vennale ühel kontserdil laulu ajal otsa vaatas ning kuidas too
vend seepeale õhtu läbi õnneuimas oli olnud. ;-) Selle jutu peale pole mul ka midagi vastu vaielda, sest Gal
Costa on üks kvaliteetsemaid Brasiilia lauljatare.
Nagu juba üsna mitu eelnimetatud lauljat, alustas ka Costa oma karjääri Tropicalia kaudu. Tegelikult ongi Gal
(koos Caetano ja Gilbertoga) üks kolmest Tropicalia tugisambast. Sellal, kui Veloso ja Gil eksiilis elasid ning
nende looming tsensorite poolt keelatud oli, jätkas Gal Costa nende lugude lindistamist ning levitamist
Brasiilias.
Elis Regina kõrval on Gal Costat tihti nimatatud Brasiilia muusika kuningannaks ning suurimaks täheks.
Tropicalia-buumi vaibudes jätkas Costa MPB arendamist; tema viimane suurem saavutus on aga topeltplaat
Tom Jobimi loominguga. Minu meelest (see on aga ka ainult minu isiklik arvamus) on sellel albumil ühed
paremad versioonid Jobimi loomingust. (See võib muidugi olla tingitud ka sellest, et kuna Jobim on Brasiilias
pea kuninga staatuses, siis lindistavad tema lugusid kõik; muuhulgas ka tohutu hulk rahaahneid amatööre…
ning neile amatööridele teeb Costa pika puuga ära). Viimastest Jobimi loomingu esitajatest võib temaga
võistelda ehk vaid Quarteto Jobim-Morelenbaum, kuid nende stiil on Costa omast niivõrd erinev, et neid
võrrelda ei anna. Selgistuseks niipalju, et Quarteto teeb üsna vaoshoitud kõlaga muusikat, aga Costa üsna
energilist ning liikuvat bossat.
NARA LEĆO
Üks tähtsamaid bossa nova vokaliste Brasiilia muusika ajaloos. Nara oli see, kes laulis linti ja tegi kuulsaks
suure osa Tom Jobimi ja Joćo Gilberto tollal värskest loomimgust.
LISA ONO
On hoopis Jaapani päritolu, kuid see pole tema bossa nova laulja karjääri takistanud. Esimesed kümme
eluaastat elas Lisa Brasiilias, kuid kolis siis perega Jaapanisse ning alustas üsna varsti esinemist isale
kuuluvas baaris Saci-Pereré. Lisa Onost ongi saanud Brasiilia samba, bossa ja MPB tähtsaim esindaja
Jaapanis. Selgistuseks vaid niipalju, et väljaspool Lõuna-Ameerikat on justnimelt Jaapan üks suurimaid turge
Brasiilia muusikale.
Lisa Ono andis välja oma esimese plaadi juba 1989 aastal ning on alates sellest lindistanud albumi pea igal
aastal, enamasti ka portugali keeles. Temale kuulub ka plaadifirma Nanć, mille eesmärk on edendada Brasiilia
muusikat Jaapanis.
Kuigi hoopis teisest põlvkonnast (ning tegelikult ka teiselt mandrilt), sarnaneb Lisa Ono stiililt üsna Nara Lećo'le
ning sobib viimase austajatele (ning paljudele teistelegi) kuulamiseks küll. Noorema põlvkona bossa
lauljataridest on Lisa Ono kahtlemata üks parimaid.
LEILA PINHEIRO
Leila on samuti noorema põlvkonna bossa nova spetsialist. Tema esimene album "Leila Pinheiro" ilmus küll
juba 1983 aastal, kuid laiemalt tuntuks sai ta oma 1994 aastal ilmunud albumiga "Isso É Bossa Nova". Leila
Pinheiro on üks väheseid noorema põlvkonna muusikuid, kes on säilitanud mingil määral bossa nova
vanamoodsa kõla. Kõige originaalsem bossa (ainult kitarri saatel) pole küll päris tema rida, aga elektroonikat ja
diskotümpsu püüab ta võimalikult palju asendada naturaalsete pillidega.
Brasiilias Leila Pinheiro minu teada eriti suur nimi ei ole, kuid Jaapani bossafännidele peaks Leila Pinheiro
(Lisa Ono järel) nimi üsna tuttav olema.
ELIS REGINA
Alustas oma lauljakarjääri juba üheteistaastaselt esinedes oma kodulinna, Porto Alegre, raadiojaamas. Temast
sai väga kiiresti Brasiilia nõutuim solist, sest Elis oli vaieldamatult tõeline talent. (Nagu tõeline kunstnik ikka, oli
Elis ka meeletult emotsionaalne ning impulsiivne, mistõttu tunti teda ka hüüdnimede "keeristorm" ja "väike
piprakaun" all)…
See naine oskab tõepoolest oma häälega imesid teha! Tema esitused erinevate heliloojate lugudest kuuluvad
maailma tippklassi ning ta on üks väheseid mitteingliskeelseid lauljaid, keda arvestatakse maailma tähtsaimate
jazzidiivade hulka koos Ella Fitzgeraldi ning teistega sama klassi lauljannadega. Elis suri 1980-ndate lõpus
narkootikumide üledoosi tõttu, kuid tema muusika müüb ülihästi tänaseni. Muide, selle daami tähtsusest
muusikamaailmas kõneleb ka selline fakt: üsna paljude maailma konservatooriumite jazziosakondades on
sisseastumiseksami tuvustuses kirjas, et eksamil tuleb esitada lugusid erinevate jazzi suurkujude
repertuaaridest ning üsna tihti olen näidete hulgas näinud ka Elis Regina nime.
Kokkuvõtteks vaid niipalju, et TEDA PEAB LIHTSALT KUULMA!!!
CHICO BUARQUE
On kuulus nii helilooja ja laulja kui ka poeedi ja kirjanikuna. Muusikamaailmas on teda tihti nimetatud
sambakuningaks, kuid selguse mõttes pean ma mainima, et kuna on olemas üle kümne erineva sambastiili,
siis on ka sambakuningaid rohkem kui üks. Chico Buarque loomingus pole just eriti palju karnevalismbat (mida
iseloomustab näiteks 100-300 trummari osalus), tema stiil on samba canēćo ehk lüüriline samba, mis on
rohkem laul kui tantsumuusika ning mida on võimalik esitada ka vaid kitarri saatel. Oma publiku on Buarque
eelkõige ära võlunud oma sooja ning veidi nasaalse südamliku häälega ja meisterlike laulutekstidega (nojah,
mees on tegelikult ka kõrgelt hinnatud poeet, kes juba üsna noores eas kirjutas sõnu Tom Jobimi muusikale).
Sõjalise diktatuuri ajal ei kippunud Buarque oma valitsusevastast sõnumit eriti varjama ning tema looming
keelati tsensorite poolt. Seetõttu võib ühtteist tema kirjutatut leida ka varjunime Julinho de Adelaide alt. Lisaks
muusikale on Buarque hakkama saanud paljude näidendite (neist kuulsamad on "A Gota D'įgua" ja "A Ópera
do Malandro") ning paari romaaniga ("Estorvo" ja "Benjamin"), mida on tõlgitud juba üsna mitmesse keelde.
Tema romaanidest on tehtud ka filme ning neist kuulsaim, "Estorvo" ("Turbulence") sai Cannes'is aastal 2000
vist isegi mingi auhinna.
Muide, mehest on saanud Brasiilias lausa selline ikoon, et 1998 aastal oli Chico Buarque üks Rio de Janeiro
karnevali teemasid. (igal sambagrupil on karnevali ajal oma ühtne teema, mille alusel nad valivad kostüümid,
panevad kokku tantsud ning kirjutavad muusika).
MPB-4
On neljast mehest koosnev punt, mis alustas tegevust juba 1962 aastal. MPB-4 on aastate jooksul olnud tugevalt
seotud Chico Buarquega, kuna suur osa nende muusikast oli Chico looming. Mõnede arvates võib isegi nende
esialgse edu Brasiilias panna Chico Buarque hiti "Roda viva" arvele. Läbi aastate on nad jäänud truuks
Brasiilia muusikale ning eriti MPB-le (sealt ju ka see nimi) ning pehmele sambastiilile (samba canēćo).
MPB-4 kõlab natuke nagu pisike meeskoor, mitte popgrupp (nojah, just see nende eesmärk ongi).
Midagi sarnast võib vist leida isegi eesti muusikast kuskilt seitsmekümnendatest… Aga nende muusika on otse
loomulikult väärt kuulamist. Nelikule lisab väärtust veel seegi fakt, et nad on alati oma kunstilist eesmärki
pidanud tähtsamaks kui raha tegemist.
JORGE BEN
Kuigi Jorge Ben alustas Tropicalistadega umbes samal ajal, ei ole ta kaugeltki nii vastuoluline kui tema
kaasaegsed. Jorge Ben ei pannud oma muusikasse poliitilist sõnumit ega kasutanud oma populaarsust
protestimiseks. Temast sai hoopis omamoodi muusikaline alkeemik, kes tõi Brasiilia muusikasse kõvasti a
afrika ning araabia elemente (mis on ka arusaadav, sest tema ema oli etiooplanna).
Jorge Ben püüab oma publiku tähelepanu tõmmata faktile, et Brasiilia juured on lisaks Portugalile kõvasti kinni
ka Aafrikas. Kahtlejaile rahustuseks (ning "antropoloogide" pettumuseks) on tema muusika siiski üsna
popikõlaline (mitte suguharude trummipõrin) ning igaühele täitsa kuulatav. :-)
DJAVAN
oTeenis teismelisena taskuraha mängides ansamblis LSD (Luz, Som, Dimensćo), mille repertuaar koosnes
põhiliselt biitlite kaveritest. Seitsmekümnendate alguses kolis Rio de Janeirosse ning sai tööd seebiooperites
lauljana (jee, seebistaar!!!). Teab, kas see töö ühele korralikule lauljale just eriti pinget pakub, kuid kuulsaks
saab sellega küll… Ka Djavan ei vaevanud end eriti poliitilise muusikaga. Tema enda sõnul on armastus palju
tähtsam asi ning seetõttu laulab ta hoopis viimasest.
Djavani hääl sobib perfektselt jazzi esitamiseks ning kuigi ta muusika kaldub rohkem popi valda, on seal
jazzielemente küllaga (kasvõi keerulised harmooniad, pidev improviseerimine ja sünkopeeritud rütmid, näiteks).
Nii nagu Djavan, ei laula ja ei mängi kitarri Brasiilias küll keegi.
Selle mehe talenti on hinnatud ka mujal maailmas. Just hiljuti laulis mees "Central Stationi" soundtrackis ja
tema laul "Acelerou" sai parima Brasiilia laulu Grammy (2001) Latin Grammy'de jagamisel. Koostööd on
teinud ka Stevie Wonderiga…
Djavani vanem kraam on minu meelest väga hea ja täitsa kuulatav (lihtsalt kuulatav? Ei, super!); kes uuemast
huvitatud on, siis 1998 tuli välja album "Bicho Solto", mis üsna kobe on ning 1999 ilmus topeltkogumik "Djavan
Ao Vivo" (Djavan Live), mis müüs 1,2 miljonit koopiat ja tõi Djavanile tema esimese teemantplaadi.
ROSA PASSOS
MILTON NASCIMENTO
Väääega mitmekülgne mees… Kuigi Nascimento on pärit Rio de Janeirost, on tema elutööks saanud Brasiilia
Minas Gerais osariigi muusika promomine. Üheksakümnendate lõpus uuris ta üsna korralikult selle osariigi
rütme ja rahvamuusikat ning kirjutas lõpuks terve plaaditäie muusikat, kuhu oma kogemused sisse pani. See
plaat, pealkirjaga "Nascimento", sai 1998 aastal muide parima maailmamuusika plaadi Grammy. (keda
huvitavad löökpillid ning igasugused rütmid - seda plaati kuulates võib hulluks minna). Lisaks sellele on mees
kirjutanud muusikat sümfooniaorkestrile, kooridele, esinenud koos paljude Põhja-Ameerika jazzartistidega (nt.
Herbie Hancock, Waine Shorter, Miles Davis) jne., kuid tema peamiseks stiiliks jääb siiski MPB.
Lisaks Minas Gerais'i rahvamuusika elementide kasutamisele oma loomingus, on Nascimento kuulus oma
võimsa falseti pärast. Ausalt, see mees suudab laulda üsna kõrgelt ning see ei kõla üldse halvasti.
Kuulata… tasub kõike, mis mees oma plaatidele on pannud. Vähemalt mulle on siiamaani enamik tema
loomingust väga hea mulje jätnud. :-)
PARALAMAS DO SUCESSO
On üks traditsionaalsemaid Brasiilia rokkbände; koos olnud juba üle kahekümne aasta. Nemad teenisid oma
koha siin ära sellega, et nad ei mängi lihtsalt tavalist rocki, vaid segavad seda vana hea MPB stiiliga, või
teevad vanemate tegijate lugudest uusi versioone, mis noorematele kuulajatele ka kõrva mööda on.
Ma olen ülevalpool pea kõiki muusikuid uba erilisteks talentideks nimetanud ja kardan nüüd, et usaldus minu
vastu on juba kadumas… ;-) seetõttu ma neid geeniusteks ei nimeta. Üsna tavalised bändimehed, kelle
muusika võib grillpeo ajal rahulikult automakis kõvemaks keerata. Aga tegelikult…on ikka hea muusika küll. :-)
MARISA MONTE
alustas oma ametlikke lauluõpinguid üsna noorena klassikalise muusika vallas. Kui Marisa oli 17, läks ta
Itaaliasse õppima klassikalist laulu. Tagasi jõudes liitus Marisa kõigi ootuste vastaselt hoopis ühe popmuusika
grupiga, millest hiljem kasvasid liskas temale välja veel mitmed kuulsad sooloartistid nagu rokkar Ana Carolina
ning vaieldamatult üks parimaid või vähemalt enim nõutud Brasiilia trummareid Carlinhos Brown.
Üheksakümnendate keskel läks see vähetuntud punt laiali ning Marisa alustas soolokarjääri.
Tema stiil on täiesti erinev kõigest, mida ma varem kuulnud olen ning tema heast muusikalisest taustast annab
aimu tema ülimalt kvaliteetne hääl. Samuti on ta üks paljudest Brasiilia artistidest, kelle muusikat kuulates võib
selle päritolu aimata; nimelt ei lase Marisa Monte end mainstream popist liiga palju mõjutada ning lisab oma
muusikale tihti näiteks pille, mis selle väga brasiilialikuks muudavad (nagu näiteks capoeirakunstist tuntud
berimbau loos "Segue o Seco" jne…).
Marisa on üks andekamaid naisi Brasiilia muusikamaastikul. Oma ebatavalise stiiliga on ta silma jäänud ka
mujal maailmas ning tema üks huvitavamaid koostöid oli hiljuti Ameerika jazzikuninga Kurt Weill'iga. Marisa
ebatavalisemat külge illustreerib hästi tema viimane album "Barulhinho Bom" (ehk siis "Hea müra"), millel
leiduvad lood üsna põnevad kuulata on. :-)
CARLINHOS BROWN
Oli pikka aega üks Brasiilia nõutumaid traditsionaalseid trummareid. Üheksakümnendate alguses pani kokku
rohkem kui 120 trummarist koosneva grupi Timbalada ja hakkas Bahia osariigi muusikat promoma kogu
Brasiilias. Kuna trummipõrin üksi päris hästi ei müü (eriti veel väljaspool Brasiiliat, kus Brown püüdis oma
kodukoha muusikat tutvustada), hakkas Brown ka niisama muusikat kirjutama ja laulma. Tema looming meeldis
teistele muusikutele niivõrd, et ta kolleegid (pea kõik kõvemad Brasiilia muusikud) on nüüdseks lindistanud üle
200 tema laulu.
ADRIANA CALCANHOTTO
Kaheksakümnendatel hakkas MPB stiil vaikselt hääbuma roki pealetungi tõttu ning seepärast on enamik
tähtsamaid MPB muusikuid pärit varasemast perioodist. Adriana Calcanhotto on üks väheseid MPB-lasi,
kelle karjäär algas kaheksakümnendatel.
Adriana muusikutee pole olnud küll eriti pikk, kuid juba on ta tunnustust saavutanud MPB muusikastiili ühe
elushoidjana. Lisaks sellele on talle kuulsust toonud ka tema üsna skandaalne imago, mille üks vili on
muuhulgas ka lugu nimega "Vamos comer Caetano". Skandaal seisneb nimelt selles, et see pealkiri tähendab
eesti keeles "läheme sööma Caetanot", ning kõlab portugali keeles erootilise alatooniga. Caetano all on
mõeldud otse loomulikult Brasiilia muusika suurkuju Caetano Velosot (kes on ise juba üle 60). Sellele viitab
ka fakt, et Adriana laulu põhjaks on sämplingud ühest Caetano Veloso laulust ning laulu tekstis mainib Adriana
ka Caetano praegust abikaasat... Sellistest naljadest hoolimata on Adriana Calcanhotto ülimalt kena ja mõnus
laulja.
MARINA LIMA
Kaheksakümnendad oli see aeg, mil Brasiilia (pop)rokk lõplikult küpses ning bossalt ja sambalt populaarsuse
üle lõi. Marina Lima alustas oma karjääri just sel ajal ning sai kuulsaks kui üks esimesi popi ja roki lauljaid
Brasiilias. Kuigi tema repertuaaris on veidi ka tüüpilist "Brasiilia muusikat", võib Marinat eelkõige lugeda siiski
üsna tavaliseks popmuusikuks (mistõttu ma temast eriti pikalt ei räägi). Marina Lima nime mainisin ma
siinkohal ära vaid seepärast, et teda loetakse üheks Brasiilia popi suuremaks diivaks. Tema Brasiilia päritolust
annavad aimu vaid see, et ta laulab siiski anamasti portugali keeles ning et tema repertuaari mahub
tegelikult üsna parajal hulgal MPB- ja bossahittide popvariante. Aga muusika mida Marina Lima teeb on
iseenesest päris hea. :-)
ZELIA DUNCAN
Midagi Marina Lima ja Cįssia Elleri vahepealset. Zelial on mõnus madal hääl ja mõned head laulud, aga ei
midagi põnevat tõelise "Brasiilia muusika" fännidele…
ANA CAROLINA
Üsna karm rokitädi, kelle hääle järgi võiks mõnikord arvata, et tegemist on mehega. Fantastilise madala registri
omanik, Ana Carolina, on Brasiilias tegelikult alles nii uus tegija, et teda päris suurte nimede hulka ligitada ei
saa. Oma esimese plaadi lasi Ana välja alles 1999 aastal, kuid seda kuulates on juba näha, et väikeseks
tegijaks Ana ei jää. Tema repertuaari kuulub muuhulgas üsna põnev versioon Tom Jobimi loost "Retrato em
branco e preto", mille kuulamine on minu meelest kohustuslik kõigile, kes loo algset varianti Elis Regina
esituses on kuulnud.
Ana Carolinat soovitan ma kõigile, kes huvituvad uuemast Brasiilia rokist …ja fantastilistest madalatest
naishäältest… naisbass võiks selle kohta öelda ;-)
CASSIA ELLER
oli nii vastuoluline tegelane, et temasugust oleksid siinsed "Kroonika" ja "Õhtulehe" lugejad jumaldanud. Cįssia
õppis üsna pikka aega klassikalist laulu (ooperit, noh), kuid ometi tuli temast üks Brasiilia käredahäälsemaid
rokkareid. Tema hääl oli tõesti erakordselt madal ja käre ning tean mitut inimest, kes teda esimesel kuulmisel
meheks on pidanud. ;-)
Cįssia Eller sai eelkõige tuntuks kui suurepärane bluesi- ja rokivokalist, kuid ei jätnud kunagi varju ka oma
võimeid MPB- ja sambamuusikas ning tegi paljudest vanematest lugudest üsna põnevaid uusi versioone..
Tema austajate hulka kuulusid mitmed Brasiilia tähtsamad muusikud eesotsas Caetano Veloso ja Chico
Buarquega (Veloso kirjutas Cįssia auks lausa laulu).
Nii muusikalises kui ka igas muus mõttes võiks Cįssia kohta kasutada "brasiiliakeelset" sõna 'malandro',
mis tähendab kelmi (kuid mitte alati halvas mõttes). Tema hobiks tundus olevat paparatsode ja
tabloidajakirjanike pidev toitmine uue materjaliga. Kahjuks suri see erakordne/aukartustäratav rokkar vaid
vähem kui aasta eest teadmata põhjustel jättes maha 8-aastase poja, leinava naise (!) ja sadu tuhandeid
tuliseid fänne.
MORENO VELOSO
on Caetano Veloso füüsikust poeg, kes tegelikult muusikamaailma väga tõsiselt ei kipu. Tegi koos paari
sõbraga keskkoolis bändi ning käis esinemas väikeüritustel. Mingi kokkusattumuse läbi jõudis tema muusika
aga tähtsamate meeste kätte, kes soovitasid tal oma plaat välja lasta. Kutsuski siis Moreno jälle oma sõbrad
kokku ning lindistas oma kodus üsna eksperimentaalse plaadi, mis nüüd kommertsmaailmas proovile on
pandud. Mehe enda sõnul tal erilisi karjääriplaane pole, kuid lubab muusikategemist mitte maha jätta. Moreno
Veloso+2 poolt välja lastud plaat sisaldab põhiliselt elektrooniliste elementidega miksitud Brasiilia rütme,
millele Moreno omalt poolt veel peale laulab. Siia võin lisada veel vaid niipalju, et kui bändi muusikaline osa
on üsna põnev (ja tasub kuulata küll, ausalt!), siis laulmise peaks Moreno küll kellegi teise hooleks jätma.
…kui see just samuti mingi eesmärk omaette ei ole…kunstnike asi…
CHICO SCIENCE/NACAO ZUMBI
Kõigepealt selgituseks niipalju, et Naēćo Zumbi on Chico Science'i saatebänd. Chico Science ise on mees,
kes kaheksakümnendate alguses oli breikar ja hip hopi mees, kuid vaevu kümme aastat hiljem alustas 'mangue
beat' (mõnede sõnul ka 'manguetown') liikumist. Chico eesmärk oli panna oma kodukoha Pernambuco
(Brasiilia kirdeosa) rütmid kokku oma lemmikmuusikaga. Science segas maracatu'd (üks Brasiilia kirdeosa
tüüpilisemaid rütme) reggae, funki, räpi, hiphopi ja rokiga. Tema kaubamärgiks oli mängida kohalike rütmide ja
kõige muu segu kitarride, sämplerite ja muu elektroonilise krempli abil.
Ega's midagi… tema kraam on minu meelest üsna kuulatav. Kuigi ma Brasiilia muusika selle poolega eriti
tuttav ei ole, võin öelda, et Chico Science'I peeti üheks suuremaks talendiks uues Brasiilia muusikas.
Ah jaa, kahjuks mees suri mõni aasta tagasi autoõnnetuses, seega uut kraami temalt oodata ei maksa. Aga -
tema saatebänd Naēćo Zumbi peaks minu teada edasi tegutsema.
BEBEL GILBERTO
Bebeli isa, Joćo Gilberto leiutas bossa nova; Bebel andis sellele uued mõõtmed. Bebeli esimene sooloalbum
"Tanto Tempo" (2000) oli suuremalt jaolt samba- ja bossaalbum, kuid samas täiesti uuekõlaline. Selle plaadi
produtsent oli Brasiilia elektroonilise muusika guru Suba ning sellest ka Bebeli bossa üsna kaasaegne kõla.
Kõik vanemad lood on saanud uue kuue ning kõlavad nii nagu sobiksid nad rohkem mingisse uuema
jazzi/klubimuusika kategooriasse. Mõlemas stiilis on Bebelil aga rohkesti kogemusi. Ta on teinud endale nime
hea jazzartistina (esinenud näiteks koos Kenny G-ga) ning samas laulnud peale ka elektroonilisele
tantsumuusikale. Muide, selle daami hääles on midagi…midagi…midagi fantastilist; seda peab ise kuulma.
Aga kindlasti tema "Tanto Tempo" plaadilt. Ilma selleta on kõik muu kuidagi tühine…
SUBA
On tegelikult pärit Jugoslaaviast (mul pole õrna aimugi, millisest praegusest riigist…enam nad ju Jugoslaavia ei
ole…ehk siis Serbia?), kuid saabus UNESCO stipendiumiga Brasiiliasse 1990.aastal. Mees sai kõigepealt
tuntuks andeka produtsendina, kes traditsioonilisele Brasiilia popile veidi elektroonikat lisas. Siin ja seal
lindistas ja miksis ta aegajalt ka enda lugusid, kuid sooloplaadini (Sćo Paulo Confessions) jõudis alles 1999.
aastal (samal aastal ta kahjuks ka suri tulekahjus).
Kuigi mees sai hakkama vaid ühe sooloplaadiga, on tal üsna auväärne koht Brasiilia muusikas. Suba oli
üheksakümnendate üka parimaid elektroonika ja klubimuusika mehi Brasiilias ning tõi kohalikule muusikale
pidevalt juurde midagi uut. Kõige vägevam selle kõige juures on aga fakt, et kuigi Suba polnud päritolult
Brasiillane, mõistis ja valdas ta suurepäraselt Brasiilia muusikale omaseid tehnikaid.
DANIELA MERCURY
IVETE SANGALO
MARGARETH MENEZES
Kõik kolm on tuntud eelkõige kui ülienergilise axé-muusika supertähed. Axé ise on Brasiilia idarannikult Bahia
osariigist pärit metsik/meeletu/energiline karnevali- ja tantsumuusika (axé tähendabki sealkandis levinud
candomblé usus energiat).
Margareth Menezes lisab axé'le ka funki ja reggaerütme ning teeb ka kõiksugust muud traditsionaalse kõlaga
Bahia tantsumuusikat.
Daniela Mercury repertuaaris on lisaks axé'le ja kõigele muule sarnasele ka kõvasti läänelikku tantsumuusikat
ja rokki ning nende segu Bahia rütmidega.
Ivete Sangalo kohta võib samuti öelda üsna samu sõnu, mis kahe eelmise naise kohta juba öeldud. Seepärast
ma nad ühe pealkirja alla paningi.
Kõigi kolme niiöelda eriala on trio electrico ehk karnevali ajal suurte autode peale ehitatud liikuvate lavade peal
esinemine. Nende muusika sobib rohkem tantsuks ning vähem päris traditsionaalse Brasiilia muusika
huvilistele.
ZECA PAGODINHO
nimi tuleb muusikastiilist nimega pagode, mis on Brasiilia üks rahvuslikke kõlasid (ning mille peategelane on
kitarri väiksem vend cavaquinho). Hästi vahva ja lõbus muusika, mis paneb mind teinekord tuima eesti
rahvamuusika üle kurvastama. Oh oleks ometi meilgi sellised rahvatantsud ja selline rahvamuusika. Popi- või
rokisõbrale see kraam vist eriti peale ei lähe; kuid see, kes tahab teada, mis on Brasiilia, peab kindlasti paar
lugu sellelt mehelt ära kuulama. ;-)
BETH CARVALHO
Kes Zeca Pagodinhot ei kuula, see peab siis vähemalt Beth Carvalho ette võtma. See daam teeb üsna sama
muusikat ning samuti üsna lõbusalt. Beth Carvalho oligi mõnede allikate andmeil esimene, kes pagode-muusikat
lindistas. Beth on üks Brasiilia võimsmaid samba- ja pagodetähti juba aastakümneid ning väärib seda kohta
igati. Kõige esimesi pagode lindistusi võib leida tema plaadilt "Beth Carvalho na Fonte" (1978). :-D
PAULINHO DA VILA
MARTINHO DA VIOLA
Mõlemad mehed on kõvad sambamehed ning ühed tähtsamad veel elus olevad mehed Brasiilia sambas (kuna
sambakõrgaeg oli 20.sajandi alguses, on nüüdseks paljud suuremad mehed läinud). Mõlemad mehed
alustasid oma karjääri kuuekümnendate paiku, kuid loovad aktiivselt muusikat tänaseni. Martinho da Vila ja
Paulinho da Viola on kuulsad muuhulgas näiteks paljude ametlike karnevalilugude autoritena. (Selgituseks veel
niipalju, et kuigi ma neist meestest koos räägin, ei tööta nad üldsegi mitte partneritena, vaid on täiesti
eraldiseisvad muusikud.)
Kõigile sambahuvilistele on nende meeste loomingu tundmine muidugi "eluliselt vajalik" ;-) Ning ka muidu on
see muusika üsna lõbus ning huvitav kuulata.
MARIA BETHANIA
Sai kuulsaks oma venna Caetano Veloso kõrval, kuid esindab venna omast üsna erinevat stiii. Erinevalt
Caetanost ei ole Maria Bethānia eriline muusikaga eksperimenteerija ning eelistab esitada teatrimuusikat,
romantilisi laule ja pehmemat sambat.
Mina ise Maria Bethānia muusikat ei armasta (kuidagi igav on…), seega ma ei oska tema kohta palju öelda.
Brasiilias on see daam aga armastatud laulja ning suur staar, seega temas peab midagi ikka olema. Seetõttu
soovitan huvilistel tema kohta oma arvamus ise kujundada.
