Oi, kui mõnusad on vabad päevad, eriti kui saab kella kümneni magada, mõtlesin endamisi, kuni helises telefon. Peale pikka vaidlust läbi telefoni ma siiski nõustusin loobuma oma vabast päevast. "Kes see oli, kallis?" küsis mu naine köögist. "Ei midagi, lihtsalt ma lähen tööle vastasin kurvalt. "Aga kallis," kostus köögist, kui ma välja astusin.

Asi oli selles, et kuulsat kaupmeest, kes müüs kalleid ehteid, oli röövitud. Kõik oli väga segane, sest see pood oli linnas parimalt kindlustatud. Rööv toimus öösel. Poes oli alarmseade ja seda sai välja lülitada ainult töötaja Alberto, sest kõik teised lahkusid varakult. Võeti sõrmejälgi ja muid proove. Ma seletasin poejuhatajale : "Proovid võtavad aega ja selleks ajaks on pätt juba läinud." Ma ei osanud kedagi ennem kahtlustada, kuni härra Suursugune lausus: "Ma arvan, et see oli Alberto. Ma ei julgenud temalt seda küsida, sest kord mulle öeldi, et Albertol on relv." See oli juba usutavam, kuid kindlaid tõendeid ei olnud ja Alberto ei tohtinud teada, et me teda kahtlustame. Järgmisel päeval olin juba kell seitse laboratooriumis, et teada saada sõrmejälgede omanik. Need olid Alberto omad. Kõik tundus selge ja Alberto arreteeriti. Kuid mind näris kahtlus, kuna härra Suursugune ei meeldinud mu papagoi Papale.

Ma läksin tagasi ehetepoodi. Enne sisenemist kuulsin pealt telefonikõnet. "Kohtume vanas paigas kell 14.00. Võta raha kaasa!" See kõne tundus kahtlane ja ma otsustasin asja uurida. "Aga kus on vana paik?" mõtlesin endamisi. "Ei midagi, kasutame vana trikki", nöökisin Papaga. Ma sidusin papagoile mikrofoni kaela ja peitsin end prügikasti taha. Suursugune tuli välja ja Papa järgnes talle. Ma kuulsin: "Hästi tehtud Golubenko, kõik kahtlustavad Albertot. Papp siia." "Mis papp?" "Raha ehete eest tobu." "Jaa, muidugi." Lugu läks aina segasemaks ja mind painasid küsimused: kas Alberto on süüdi? Kas hr. Suursugune on süüdi? Kes on Golubenko?

Läksin arestimajja Albertoga rääkima. Ja meie kõnelus oli järgmine: "Kas sa oled süüdi?" "Ei!" "Kas on midagi, mida ma ei ole kuulnud?" "Tegelikult on. Nimelt enne röövi käis härra Suursugune valvamas, ja kui ma tagasi läksin, käis klirin ja poodi oli röövitud." "Miks sa sellest varem ei rääkinud?" "Boss ei lubanud."

Kui ma politseijaoskonnast välja astusin oli mulle kõik selge, kuid juba oli hilja. Ma astusin veel poest läbi, et süüa osta. Ja mis ma nägin?! Toidupoes oli ehetelett. Püha jumal, need olid ja hr. Suursuguse ehted. See oli väga segane. Ma läksin ligi ja küsisin: "Kust need pärit on?" Peale ametimärgi näitamist sain ma teada, et need oli müünud odava hinnaga hr. Golubenko. Lugu oli lahendatud. Alberto sai vabaks ning hr. Suursuguse ja Golubenko kinnipanemiseks oli piisavalt tõendeid.

"Kuid miks kõik see jant?" küsis minult üks ajakirjanik ."Ilmselt oli Suursugusel Albertoga vaen ja härra tahtis kätte maksta." Aga öeldakse: kes teisele auku kaevab, see ise auku kukub," vastasin rõõmsalt, sest ma olin tänu heale detektiivitööle jälle ühe juhtumi lahendanud.

Tuuli Vahtra
VI klass