OMALOOMING |
Võhma Gümnaasiumi koolileht nr.1
Veebruar 2001 |
|
Detektiive ei saa lollitada. |
Oi, kui mõnusad on vabad päevad, eriti kui
saab kella kümneni magada, mõtlesin endamisi, kuni helises
telefon. Peale pikka vaidlust läbi telefoni ma siiski
nõustusin loobuma oma vabast päevast. "Kes see oli, kallis?"
küsis mu naine köögist. "Ei midagi, lihtsalt ma lähen tööle
vastasin kurvalt. "Aga kallis," kostus köögist, kui ma välja
astusin.
Asi oli selles, et kuulsat kaupmeest, kes
müüs kalleid ehteid, oli röövitud. Kõik oli väga segane, sest
see pood oli linnas parimalt kindlustatud. Rööv toimus öösel.
Poes oli alarmseade ja seda sai välja lülitada ainult töötaja
Alberto, sest kõik teised lahkusid varakult. Võeti sõrmejälgi
ja muid proove. Ma seletasin poejuhatajale : "Proovid võtavad
aega ja selleks ajaks on pätt juba läinud." Ma ei osanud
kedagi ennem kahtlustada, kuni härra Suursugune lausus: "Ma
arvan, et see oli Alberto. Ma ei julgenud temalt seda küsida,
sest kord mulle öeldi, et Albertol on relv." See oli juba
usutavam, kuid kindlaid tõendeid ei olnud ja Alberto ei
tohtinud teada, et me teda kahtlustame. Järgmisel päeval olin
juba kell seitse laboratooriumis, et teada saada sõrmejälgede
omanik. Need olid Alberto omad. Kõik tundus selge ja Alberto
arreteeriti. Kuid mind näris kahtlus, kuna härra Suursugune ei
meeldinud mu papagoi Papale.
Ma läksin tagasi ehetepoodi. Enne sisenemist
kuulsin pealt telefonikõnet. "Kohtume vanas paigas kell 14.00.
Võta raha kaasa!" See kõne tundus kahtlane ja ma otsustasin
asja uurida. "Aga kus on vana paik?" mõtlesin endamisi. "Ei
midagi, kasutame vana trikki", nöökisin Papaga. Ma sidusin
papagoile mikrofoni kaela ja peitsin end prügikasti taha.
Suursugune tuli välja ja Papa järgnes talle. Ma kuulsin:
"Hästi tehtud Golubenko, kõik kahtlustavad Albertot. Papp
siia." "Mis papp?" "Raha ehete eest tobu." "Jaa, muidugi."
Lugu läks aina segasemaks ja mind painasid küsimused: kas
Alberto on süüdi? Kas hr. Suursugune on süüdi? Kes on
Golubenko?
Läksin arestimajja Albertoga rääkima. Ja meie
kõnelus oli järgmine: "Kas sa oled süüdi?" "Ei!" "Kas on
midagi, mida ma ei ole kuulnud?" "Tegelikult on. Nimelt enne
röövi käis härra Suursugune valvamas, ja kui ma tagasi läksin,
käis klirin ja poodi oli röövitud." "Miks sa sellest varem ei
rääkinud?" "Boss ei lubanud."
Kui ma politseijaoskonnast välja astusin oli
mulle kõik selge, kuid juba oli hilja. Ma astusin veel poest
läbi, et süüa osta. Ja mis ma nägin?! Toidupoes oli ehetelett.
Püha jumal, need olid ja hr. Suursuguse ehted. See oli väga
segane. Ma läksin ligi ja küsisin: "Kust need pärit on?" Peale
ametimärgi näitamist sain ma teada, et need oli müünud odava
hinnaga hr. Golubenko. Lugu oli lahendatud. Alberto sai vabaks
ning hr. Suursuguse ja Golubenko kinnipanemiseks oli piisavalt
tõendeid.
"Kuid miks kõik see jant?" küsis minult üks
ajakirjanik ."Ilmselt oli Suursugusel Albertoga vaen ja härra
tahtis kätte maksta." Aga öeldakse: kes teisele auku kaevab,
see ise auku kukub," vastasin rõõmsalt, sest ma olin tänu
heale detektiivitööle jälle ühe juhtumi lahendanud.
Tuuli Vahtra VI
klass
|
"Tarkus tarviline vara, õpi hoolega!" ??? |
Jutt on andekast poisist
Markost. Juba 2-aastasena oskas Marko lugeda ja
kirjutada. 4- aastasena läks ta kooli. 10-aastasena lõpetas ta
keskkooli ja 14-aastasena ülikooli. Selleks ajaks oli Marko
selgeks õppinud ja oskas ladusalt rääkida kuute keelt:
inglise, saksa, prantsuse, vene, ladina ja jaapani
keelt.
Aga nüüd, kui Marko on 15-aastane on ta
töötu! Järeldus: oleks Marko normaalse arenguga
laps olnud, saaks ta praegu kuni 24-aastaseni veel koolis
käia.
|
Luuletus |
Miks me peame käima koolis? Miks ei võiks
me olla voodis hommikuti kauem veel? Hoopis rõõmsam on
siis meel! Miks me peame kannatama õpsi kurja
pilgu all? Miks ei või me olla õues, õues on ju õudselt
mall! Kodus teha võin ju kõike, mida ihaldab
mu hing. Ei pea kuulma õpsi kisa, mis nii õudselt piinab
mind!
Riine Ant VII kl. aastal 1996 [ lehekülje
algusesse ]
| | |